Kätte on jõudnud nädal, kus projektil hakatakse nö otsi kokku tõmbama.
Hetkeseis on meil selline, et herned pole kasvamiseks õiget hoogu sisse saanud. Äkki on selles süüdi pisikesed sõrmed, mis mõõtmise ajal hoolega taimekesi pikemaks üritasid sikutada, aga võib-olla see, et klassi aknad pole päikese poole ning klassiruumgi on üsna jahe.
Igatahes- õied alles hakkavad ilmuma ja kaunadeni läheb veel aega.
Aga eks seegi ole vajalik kogemus ja arutamise koht.
Mida me sellest projektist teada saime?
Oskame rühmades tööd teha. Jagasime liitklassi pooleks ja mõlemad grupid hoolitsesid oma taimede eest.
Andmete kogumine ja tabelisse kandmine on seotud kohusetundega.
Küsimustele vastuseid otsides saab kogu klass targemaks.
Projektikaaslaste blogisid vaadates saime võimaluse võrrelda ja analüüsida ning teiste saavutustest rõõmu tunda. Teame, et osalejaid oli väga palju.
Liblikõieliste konkursil osalemisega kinnistasime teadmisi ning lõimisime hoolega eesti keelt ja loodust meie ümber.
Aitäh Räpina noortele toreda ettevõtmise eest!
